Raamatukogu asub Ida-Virumaal Toila alevikus.

Toila on looduslikult väga kaunis koht Eesti põhjarannikul.

Siin asub Oru park,  kus on esimese Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi suveresidentsi asukoht.


Seda imekaunist muinasjutulossi pole küll kahjuks enam alles, aga park on säilinud ja korda tehtud ning on mõnus jalutuskoht igal aastaajal.


Raamatukogu sünniajaks võib lugeda aastat 1912, kui loodi Toila Hariduse Selts.

    Pildil väljavõte esimesest nimekirjaraamatust, alustatud 9. veebruaril 1914.a., kuhu on sisse kantud 621 raamatut.


Selts asutas ka oma raamatukogu, mille järglaseks Toila Raamatukogu ennast peab.

Selle arvestuse kohaselt saab raamatukogu tänavu 100 aastaseks.

See pole võrreldes maailma raamatukogude ajalooga mingi kõrge vanus, aga siiski üsna märkimisväärne.


Tänapäeva raamatukogu avati Toilas 1948. aastal.

Aastatel 1950-1995 asus raamatukogu Pikal tänaval, kunagi Männiku asulast sinna veetud suvilahoones. 45 aastat töötas raamatukogu juhatajana  Heli Daržinš.

Alates 1995. aastast tänaseni on raamatukogu juhataja Lea Rand.

1995. aastal kolis raamatukogu uutesse ruumidesse Allika tänaval, kus jagati maja lasteaia, apteegi, hooldekodu ja perearstikeskusega.

Tänaseks (alates 2004 aastast) on raamatukogu leidnud endale päris mõnusa kodu Toila vallavalitsusega ühes majas.


Üldist infot Toila ajaloo kohta

Toila valla aladelt on leitud inimasustuse jälgi, mis viitavad mitme aastatuhande kaugusele. Kuigi siit pole leitud vanu asulakohti, on leitud ohvrikive, kivikalmeid, rauasulatuskohti, tarbeesemeid, mis viitavad sellele, et inimasulaid on siinkandis olnud juba ligikaudu 8000 aastat tagasi.

Esimene konkreetne asula on Pühajõe küla, mida nimetatakse esmakordselt vanimas Eestimaa külade loendis, Taani hindamisraamatus, mille koostamise ajaks peetakse valdavalt aastat 1241. Küla suurus oli 6 adramaad, mis tol ajal tähendas 6 talu.

Teistest valla asulatest nimetatakse varasematena Voka küla aastast 1420 ja Tulise küla aastast 1428, mis aastast 1547 kannab nime Toila.

Millest aga nimi Toila? Endine Tartu Ülikooli professor Lauri Kettunen seletab seda nii: soome keeles on sõna „toive“ (soov, lootus), millest eesnimi „Toivo“, perekonnanimi „Toivonen“ ja kohanimi „Toivela“. Oli Toivela, langes sõnast ära e – jäi Toivla, langes ära v ja jäi Toila.

19. saj. II poole algusaastail toimunud talude päriseksostmine ja suvitajate arvu suurenemine tõi kaasa küla hoogsa arengu.

Peterburi-Tallinna raudtee avamine 1870.a. andis paremad võimalused inimeste liikumiseks ja reisimiseks – suvitajate arv Toilas ja lähiümbruses suurenes veelgi. Algas suvilate ehitamine ja Männiku senistele elamutele kerkisid lisaks uued kahekorruselised verandadega elamud ja suvilad. Kaluritele ja talupidajatele lisandusid kaupmehed ja teised elanikud – küla hakkas saama asula ilmet.

Sajandivahetusel toodi 6 suvilat Oru männikust asulasse, Pikale tänavale ja 20.saj. jätkuski peamine ehitustegevus Pika tänava ümber.

19. sajandi teine pool ja majanduslik areng tõi endaga kaasa ka hoogsa kultuurielu tõusu.

Märkimata ei saa jätta Eesti esimese maa teatrimaja ehitamist Abram Simoni poolt 1882. aastal.

19. saj. lõpus, 20.saj. alguses loodi Toilas mitmeid seltse, mis tegelesid kohaliku kultuurielu edendamisega.

Peterburi  kasvamine ja teiste ümberkaudsete linnade areng tingis inimeste suviste puhkepaikade laienemise ja uute juurdetuleku. Sobivaks kohaks sai ka Virumaa rannik ja eriti Pühajõe suudmeala.  19. saj. teisel poolel hakkas Toilast ja selle ümbrusest kujunema silmapaistev suvituskoht, mis mõjutas tugevalt ka kohapealset majandus- ja kultuurielu.  Suvitajatele oli vaja peatuskohaks ehitada uusi suvilaid. Neid sisustati hoolega, juttude järgi oli peaaegu igas majas klaver.

Eelmise sajandi 30-ndail aastail oli Toilas 3 pansionaati.

Toilas on suvitanud kirjanikud Artur Adson, August Alle, Betty Alver, August Gailit, Albert Kivikas, Jüri Parijõgi, Friedebert Tuglas, Marie Under, Hendrik Visnapuu; näitlejad Leo Kalmet, Felix Moor, Netty ja Paul Pinna, Salme Reek; muusikud Artut Kapp, Mihkel Lüdig, Jenny Siimon, Eduard Tubin ning kultuuri- ja poliitikategelased C.R. Jakobson, Johann Köler, Jaan Poska jpt.

 

Oru loss ja park

Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ~144 ha maad. Ehitise projekti tellis G.Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphald.
Ehitamisega alustati 1897 aastal. Tööle võeti üle 300 mehe. Töö oli nii tasuv, et mõisnikudki võtsid sellest osa.
Oru pargi plaan valmis G.Kuphadtil 1899. aastal. Oru aedade ja pargi kavandamist on Kuphaldt pidanud üheks oma huvitavamaks tööks – eelkõige looduslike eelduste tõttu.
Muruplatside kujundus meenutas üleküllusega renessansiaegseid Rooma aedu. Hekid, põõsastikud ja puud terrassidel olid pügatud itaalia mustrite järgi. Vanaema aed oli proua Jelissejeva soovi kohaselt tehtud. Pargimaastiku järgi seatud teede kulgemine jõeoru, metsa ja uusistandike vahel vastas kohalikule olustikule ja kliimale.
Läbi pargi suundusid sõidu- ja ratsutamiseteed. Sillad ehitati massiivsest graniidist, jõe paisutamisega kujundati joad.
Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G.Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks.

Lossi parandustöödega alustati 1935. aastal. Lossi ja pargi kaunistamiseks mõeldud skulptuuride loomisest ja olevate renoveerimisest võtsid osa: V. Mellik, L. Pruul, A. Kaasik, F. Sannamees, H. Halliste.
Oru loss ja park saadi pooleteise aastaga korda. Istutustööde mahust annab ülevaate istutatud taimede kogus: ilupuid ja põõsaid oli ette nähtud istutada 7210 tk, püsililli ja alpitaimi 14 180 ning roose 7150 tk. istikud toodi paljudest välismaa puukoolidest ja aianditest.
Pargi arendamine toimus peamiselt aednik Anton Mundi eestvedamisel. Abi pargi kujundamiseks andsid Saksamaa spetsialistid puude, põõsaste ning lillede, eriti rooside istikute müümisega. Üks roosisort oli Saksamaal aretatud hübriidroos nimega „Staatspresident Konstantin Päts“.
13. augustil 1941 süütasid  taganevad hävituspataljonlased Stalini käsku täites Oru lossi koos kõrvalhoonetega. Kaevikute ja kaitserajatiste ehitamise käigus saeti maha paljud vanad ja väärtuslikud puud.
1944. aastal lasti Oru lossi keldris olev laskemoon SS erikomando poolt õhku. Oru park hakkas võsastuma. 1958. a. asus tööle Kohtla-Järve RV MM Jõhvi metskonna Oru pargi tehnikuna tööle Valev Meriste. Tema juhendamisel alustati pargipuistu korrastamist ja täiendamist. 1959.a. kanti Oru park vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektide nimekirja.                                             

1995. aasta 17. juuniks valmis Toila valla eestvedamisel pärast mitmeaastast ehitustööd uus laululava Rein Tomingase projekti järgi. 1996.a. augustis ja septembris tegi dendroloog Ilmar Süda Oru pargi dendrofloora inventeerimise, mille tulemusena selgus, et pargis on 258 erinevat puu- ja põõsaliiki, vormi ning teisendit.