Aino Kallas

Aino Kallas — (1878-1956) proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik; nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas soome keeles, kuid eestlasest teadlase, koolimehe ja diplomaadi

Oskar Kallase abikaasana kasutas valdavalt oma teoste ainetena eesti materjale.
Peaaegu kõik tema teosed avaldati Soomes ilmumise järel ka Eestis (peamine tõlkija F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt). Sündis tuntud soome rahvuslase ja kirjaniku Julius Krohni tütrena Helsingis, debüteeris 19-aastasena luulekoguga "Laule ja ballaade" (1897), järgnes novellikogu "Kulu ja kevad" (1899).
Abiellus Oskar Kallasega (1900), aastatel 1903-1918 elas Tartus. Kuulus rühmituse "Noor-Eesti" siseringi. Kirjanduslikult katsetas mitmes žanris, leidis oma aineala Eesti minevikku käsitlevates novellikogudes "Mere tagant" I ja II (1904-1905, eesti k 1905, 1908), "Lahkuvate laevade linn" (1913, eesti k 1913), "Seitse" (1914, eesti k 1918) ja romaanis "Ants Raudjalg" (1907, eesti k 1907). Kunstiliselt tugevaim selle perioodi teos on impressionistlik lapsepõlveromaan "Katinka Rabe" (1920, eesti k 1930). Kirjutas esimese Lydia Koidula eluloo "Tähelend" (1915, eesti k 1918), milles rõhutas tema kui naise ja looja traagilist saatust.
Tegutses sajandi kahel esimesel kümnendil tundliku ja erudeeritud kriitikuna Eesti ajakirjanduses; Soomes avaldas eesti kirjandust tutvustavaid ülevaateid (nt esseekogu "Noor-Eesti. Näopilte ja sihtjooni", 1918, eesti k 1921) ning tegi mitmeid kirjanduslikke ringreise nii Eestis kui Soomes, kus tutvustas nii oma kui teiste kirjanike loomingut. Pärast Oskar Kallase määramist Vabariigi saadikuks Soomes (1918) ja Londonis (1922) jätkas oma kirjanduslike kõneõhtute traditsiooni tutvustades Eestit mitmel pool Inglismaal, Ameerikas ja Kanadas.
Aastal 1924 korraldas Kallas oma harjumuse kohaselt esinemisturnee ka Eestis, mis põhjustas ägedaid isiklikke rünnakuid, mille ajendid ei olnud ainult kultuurilised.
Samal ajal, 1920. aastatel kirjutas Kallas oma peateosed, legendilaadsed proosaballaadid, mille aineks on keelatud armastus: "Barbara von Tiesenhusen" (1923, eesti k 1924), "Reigi õpetaja" (1926, eesti k 1928), "Hundimõrsja" (1928, eesti k 1929), "Püha Jõe kättemaks" (1930, eesti k 1931). Kallase kirjanduslik pärand on rikkalik, peale novellide, romaanide ja ballaadiloomingu ta on avaldanud ka näidendeid, luulekogusid, reisiraamatuid ja mälestusi. Emigreerus 1944 Rootsi, suri Soomes.
Tema kõige loetavam teos on tema päevik, mille trükiversioon hõlmab aastaid 1897-1931, olles haarav kultuurilooline ja psühholoogiline dokument, omamoodi tõestus sümbolistide teesile, et suure kunstniku suurim teos on ta elu.
Päevik toimetati trükki autori järelvalve all (1952-1956, eesti k 1954-1960).


Loe lisaks:
Aino Kallase kirjutamata suurromaanist
Vestlus Aino Kallasega
Aino Kallas ja Marie Under ...