Juhan Viiding 
(1. juuni 1948 Tallinn – 21. veebruar 1995 Rapla)
Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas kirjaniku, kriitiku ja tõlkija Paul Viidingu ning Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu perre. Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps.
Viidingu haridusteegi oli niisama rahutu, kui tema iseloomgi - ta õppis kuues üldhariduslikus koolis, keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972. aastal, asudes samal aastal näitlejana tööle Draamateatrisse.
Tütar Elo Viiding tegeleb oma isa jälgedes samuti luuletamisega.
Oma tegevusrikka elu jooksul, mida ta 21. veebruaril 1995 enam elada ei suutnud, oli Juhan nii luuletaja, näitleja kui ka lavastaja vaimuküllast tööd.

Alates 1965. aastast kuulus Viiding Kirjanike Liitu.
1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad
1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus
1984. J. Smuuli nimeline kirjanduslik aastapreemia

1985. J. Liivi luuleauhind

1990. Eesti Teatriliidu aasta eripreemia



Luuletaja Jüri Üdi (pseudonüüm) esimesed luuletused ilmusid 1968. aastal „Loomingus“.
Tema varasemat loomingut saab iseloomustada kui koomilist ning üllatuslikku. Kirjutuslaad sel ajal oluliselt ei varieeru.

meremehe küsimus

laev tuli kaua üle suure lombi

nüüd on ta siin ja võtab kindad käest

mees ütleb vähe mees ei ütle palju

ta ütleb vaid: ma tulen mereväest

toas hakkab hämar lähen lampi võtma

ta peatab mind: kas sa veel luuletad

ja kuna tahan öelda talle tõtt ma

siis kaua sõnu meelde tuletan

(„Selges eesti keeles“)

Hilisemas, teises perioodis Viidingu loomingust mille alguseks peetakse tinglikult aastat 1977 (70.-80. aastad olid loomingu tippaeg ja sellel ajal moodustasid need peaaegu omaette žanri), kui ta esimest korda pärisnime all luuletusi avaldas, võime näha maailmapildi tasakaalustatust, lihtsustunud väljendusviisi ja traagilise hoiaku süvenemist. Tundub, nagu oleks looming talle elu lõpu ette kirjutanud või nagu oleks ta läinud oma loomingu rada, nagu oleks see teda ette valmistanud või motiveerinud.


Tema värvideks olid kõige vastandlikumad must ja valge, mis iseloomustavad ka tema vastuolulist loomingut ja isiksust. Nende värvidega olid kujundatud ka kõik luulekogud:

 

Närvitrükk (1971).
Realistliku ingli laul (1968)

Aastalaat (1971)

Detsember (1971)

Käekäik (1973)

Selges eesti keeles (1974)

Armastuskirjad (1975)

Ma olin Jüri Üdi (1978)

Elulootus (1980)

Tänan ja palun (1983)

Osa (1991)

Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik „Kogutud luuletused”.. Aastal 2004 ilmus 5-st CD-st koosnev kogumik ("Juhan Viiding") tema luule ja lauludega.

5 CD kogumik „Juhan Viiding“:

I plaat – kopeerib 1975. aasta vinüülplaadile loetud luulet („Valik luuletusi. Eesti noort luulet“).

II plaat – 3. detsembril 1984 Juhan Viidingu luuleõhtust („3. 12. 1984“).

III plaat – 1989. aasta „Öötöö“ materjal koos Tõnis Rätsepaga. 

IV plaat – „Amor Trio“ (Tõnis Rätsep, Lembit Ulfsak, Juhan Viiding).

V plaat „Avatud laul“ – valik Eesti Raadio arhiivis säilinud Juhan Viidingu tekstid autoriesituses (koostanud Riina Viiding).

Viidingu õepojad Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Jaagup Kreem ja Juhan Kreem (klaveril Tõnis Rätsep ja Olav Ehala) on kuueteistkümnest tema luuletusest/laulust pannud kokku toreda kogumiku (laulavad muuseas nemad ise ja pole põhjust kohkuda, sest kõigil on väga meeldivad hääled). Kogumiku nimeks on „No tere, Juhan!”

 

Loe lisaks:

Referaat Juhan Viidingust 
Luulemaailm

Artikkel ajalehes Sirp

Väiksuse suurus

Lugusid Juhan Viidingu külaskäikudest Väike-Ameerika salongi


Vaata lisaks:

Vana mehe laul

Jüri Üdi ja Juhan Viiding

Nüüd on mul selge

Sügisöösel venna ukse taga

Patune mõte